“Politseiniku tütar”

Autor: Katrin Pauts

Tutvustus: Mõnikord on kummitused lihast ja verest…Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus? Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta. Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. Huvi põnevuskirjanduse vastu tärkas juba lapsepõlves Sherlock Holmesi seiklusi lugedes, viimaste aastate lemmikud ja mõjutajad on Skandinaavia menuautorid Jo Nesbø, Henning Mankell ja Camilla Läckberg. „Politseiniku tütar“ on Pautsi esimene Saaremaa põnevik.

Kui see raamat välja tuli, siis osteti seda korralikult ja kiitusi sadas lugemiskogemuste osas nagu paduvihma sügisel. Oldi üllatunud, et Eesti autor võis nii huvitava ja pingeid üleskruttiva krimka kirjutada. See raamat tuli välja eelmise aasta suve alguses. Võtsin hiljuti selle hetkeemotsiooni ajel endale lugemiseks.

Eva jõuab oma lapsepõlve koju tagasi lahendamaks suurt müsteeriumit, mis on varjutanud Tuulegi küla ja Eva lapsepõlve juba 20 aastat. Kuigi nendest kohutavatest sündmustest on möödas 20 aastat, siis tundub, et need juhtumid mõjutavad endiselt kõigi inimeste mõttemaailma. Jäi tunne, et tegelased nagu mõtleksid pidevalt nendest sündmustest ja seda võimendas veelgi Eva tagasitulek ning nuhkimine. Paljudele see ei meeldi, aga samas mõni isegi tunneb kergendust, lootes, et Eva suudab mingit selgust tuua.

Tegelastest rääkides, siis ütleks, et igaühel oli omad probleemid, millega nad võitlesid. Häirima jäi inimeste mõttemaailma kujutamine selles raamatus. Autor üritas liiga palju selle arvelt põnevust üles kruvida, kui kirjutas inimeste sisemisest monoloogist. Aga natuke tüütuks muutusid sellised sisemised monoloogid, kus tegelased rääkisid mingist juhtumist, aga samas ei rääkinud asja lahti. Igastahes, kes on lugenud seda raamatut või loeb, siis ehk saab mu mõttest aru. Liiga palju üritas autor põnevust selle arvelt üles kruvida. Samas, raamat oleks palju õhem olnud, kui autor seda taktikat poleks kasutanud.

Raamat ise oli tegelikult küllaltki põnev ja oli tore sellist teost lugeda eesti autori sulest. Kui jätta mõned mind häirivad asjaolud välja, siis julgen soovitada. Tegevust jätkub ja lugu ei jää iseenesest kuhugi toppama. Välja arvatud pidevalt vastamata küsimused, mille vastuseid peab ootama, aga õnneks vastused tulemata ei jää.

9789985336939

(Pilt võetud apollo.ee lehelt)

 

Advertisements

“Väike prints”

Autor: Antoine de Saint-Exupéry

Tutvustus:  Moraalne allegooria ja spirituaalne autobiograafia, “Väike prints” on kõige rohkem tõlgitud raamat prantsuse keelest. Ajatu sarmiga räägib see loo väiksest poisist, kes lahkub oma turvaliselt planeedilt, et reisida universumis, õppides täiskasvanute omapäraste käitumiste kohta läbi erinevate erakordsete kohtumiste. Tema isiklik odüsseia kulmineerub reisiga Maale ja edasiste seiklustega.

Olen olnud ammu teadlik sellisest raamatust nagu “Väike prints” ja kui töökaaslane kiitis seda taevani, siis võtsin selle lugemise ette. Ütles, et nüüd ta saab aru, miks see nii hinnatud raamat on. Ennem oli see raamat minu jaoks rohkem lasteraamatu mainega. Vähemalt nii ma arvasin.

Mis aga selgus? See ei ole selline raamat, mida ma arvasin seda olevat. Mõtlemapanev, liigutav ja armas lugu. On täiesti võimalik see lugu ühe istumisega ära lugeda, aga ma ei soovitaks sellega kiirustada. Natuke ning tasa ja targu. Vastavalt lugejale on jutul erinevad mõtted. Lapse jaoks võib see lugu olla ühe ja täiskasvanu jaoks täiesti teise tähendusega. Oleneb loomulikult ka inimese mõttemaailmast.

Illustratsioonid on autori enda tehtud ja need on omapärased. Mulle need meeldisid oma lihtsuse poolest. Õnneks leidub eesti keelde tõlgitud raamatute seas originaalpiltidega väljaandeid. Kõige viimane näeb välja selline:

9789949851058.jpg

“Blood Song”

47. Sulle kuuluv raamat, mida sa pole veel lugenud

(Lugesin selle raamatu eelmine aasta ära ja selle tõttu on väljakutse lugemise punkti alla pandud)

Autor: Anthony Ryan

Tutvustus: We have fought battles that left more than a hundred corpses on the ground and not a word of it has ever been set down. The Order fights, but often it fights in shadow, without glory or reward. We have no banners.

Vaelin Al Sorna’s life changes forever the day his father abandons him at the gates of the Sixth Order, a secretive military arm of the Faith. Together with his fellow initiates, Vaelin undertakes a brutal training regime – where the price of failure is often death. Under the tutelage of the Order’s masters, he learns how to forge a blade, survive the wilds and kill a man quickly and quietly.

Now his new skills will be put to the test. War is coming. Vaelin is the Sixth Order’s deadliest weapon and the Realm’s only hope. He must draw upon the very essence of his strength and cunning if he is to survive the coming conflict. Yet as the world teeters on the edge of chaos, Vaelin will learn that the truth can cut deeper than any sword.

Lühidalt tõlgituna oleks tutvustus selline: Vaelin Al Sorna saadetakse oma isa poolt Kuuenda Ordusse. Ordu tegutseb Usu (sealne religioon) nimel, nende tegevus on saladuskatte all ja nad tihtipeale ei saa selle eest mingit tunnustust ega autasusid. Vaelin saab koos oma kaaslastega tundma ränkraskeid treeninguid. Nad õpivad sepistama, looduses ellujääma ja tapma inimest kiirelt ning vaikselt. Varsti on Vaelin tõestanud ennast oskusliku sõjamehena. Tema võimed pannakse proovile, kuna sõda on tulemas.

Raamatu sünge kaanepilt pani arvama, et võib tegemist olla ka natuke süngema looga. Mingil määral see seda oligi. Pidu ja pillerkaart polegi sellistest raamatutest väga oodatagi.

Lugu algab sellest, kui Vaelin on võetud vangi ja reisib laeva peal koos kroonikuga, kellele ta hakkab jutustama lugu. Enda elulugu. Kroonikul on Vaelini osas pehmelt öeldes negatiivsed tunded, kuna Vaelin tappis tema riigi tulevase keisri. Aga samas ta ei suuda vastu panna võimalusele kuulata kardetud ja vihatud sõdalase elujutustust.

Vaelini lapsepõlv lõppes sellel hetkel, kui ta isa jättis ta Kuuenda Ordu meistrite käe alla. Treeningute kirjeldused ja läbiviidavad testid on rasked ja panevad ka tugevaimadki proovile. Meistrid, kes Vaelini ja ta kaaslasi õpetavad, on enamasti väga karmid. Mõnes mõttes on see arusaadav, kuna sa ei saa õpetada sõdalast kaklema sulepatjades, kui tegelikkuses sõtta sattudes ei oleks siis pikka pidu. Need, kes läbivad treeningud ning katsed, hakkavad Usu nn. sõdalasteks. Nad teenivad ennekõike Usku. Kui näiteks kuningas peaks nõudma ordu sõjamehelt teha midagi, mis on Usu põhimõtete vastane, siis on sõjamehel täielik õigus keelduda. Samas ei ole need piirid nii selgelt paika pandud ja kui tuleb mängu poliitika, muutub asi küllaltki räpaseks.

Vaelini kasvab ja areneb lugeja silme all. Ma ei saaks öelda, et ta oleks tegelane, kes kõikidele meeldima peaks hakkama. Ta teeb asju, mis võib nii mõndagi lugejat üllatada. See mulle meeldiski. Ma ei saanud ennustada peategelase  käike ette. Selline elu, nagu Vaelinil oli, ei saagi jätta kedagi pehmekeseks. Väljakutseid on tal palju ja kokkupuuteid ohuga jagub korralikult. Lisaks esineb Vaelini maailmas  ka veidi võlujõudu.

Kui oled lugenud Farseeri triloogiat ja see meeldis, siis usun, et “Blood Song” on sulle sobilik lugemismaterjal. Kahjuks seda eesti keelde tõlgitud ei ole. “Blood Song” lugu haaras mind väga ruttu kaasa ja lõpuni hoidis oma haardes. Varsti on plaanis lugeda ka teisi selle sarja raamatuid.

 

17693064

“Ma olen Malala”

11. Poliitiline memuaar

Autor: Malala Yousafzai ja Christina Lamb

Tutvustus: Autobiograafiline jutustus „Ma olen Malala“ on maailma noorimast Nobeli rahuauhinna laureaadist, Malala Yousafzaist.
Kui Taliban Pakistanis Swati orus võimust võttis, asus tüdruk võitlema õiguse eest haridusele. 2012. aasta 9. oktoobril oleks viieteistkümneaastane Malala selle eest äärepealt eluga maksnud. Teel koolist koju tulistati tüdrukut lähedalt otse pähe ning vaid vähesed uskusid, et ta jääb ellu. Malala imepärase paranemise lugu viis teda ebatavalisele reisile Põhja-Pakistani kõrvalisest orust New Yorki ÜRO saali. Kuueteistkümneaastasena sai temast ülemaailmse rahumeelse protesti sümbol ja seitsmeteistkümneaastasena Nobeli rahuauhinna laureaat.
„Ma olen Malala“ räägib perekonnast, kes terrorismi tõttu pidi oma kodukohast lahkuma, võitlusest tütarlaste hariduse eest, isast, kes julgustas tütart koolis käima, ning vapratest vanematest, kes armastavad kogu südamest oma tütart ühiskonnas, kus väärtustatakse üksnes poegi.

Lugemise väljakutses on paar punkti, mis on minu jaoks tõelised väljakutsed. Poliitilise memuaari lugemine on üks nendest. Valides sobivat raamatut lugemiseks, siis mõtlesin, et tasuks vaadata järsku memuaari, milles esinev kultuur on natuke võõrapärasem. Valituks osutus “Ma olen Malala”, mille sündmustik puudutab eelkõige Pakistani ja moslemeid.

Väga palju keskendub raamat Malala isale ja Malala on saanud temast palju inspiratsiooni. Lugeja saab tegelikult suhteliselt ruttu aru, et Malala on issi tütreke. See on näha tema poolt kirjeldatud käitumises ning suhtumises. Tema isa unistuseks oli luua koole ja aidata inimestel omandada haridust. Ta võitles tüdrukute õiguste eest, et nad saaksid koolis käia, kuna see oli suur probleem. Paljudes peredes ei lubatud tüdrukutel koolis haridust omandada, kuna nad pidid mehele minnes olema kodus ja keskenduma pere hoolitsemise eest. Nii et milleks vaja naisel haridust, kui oled loodud ainult kodukanaks ning tööl käimine on mehe ülesanne. Malala isal oli keeruline ülesanne ning probleeme esines tal palju.

Malalast endast rääkides, siis ta võitles asja eest hingega. Sellises ühiskonnas on naisel väga keeruline enda häält kuuldavaks teha, kuna paljud kipuvad neid alavääristama. Aga seal oli ka inimesi, kes teda väga palju aitasid. Lugedes jäi kohati mulje, et ta ei väsi ennast kiitmast. See oli minu jaoks natuke häiriv. Ta pidi pidevalt olema parim ja kui ta pidi tunnistama kaotust näiteks mõnes asjas oma klassikaaslasele, siis hoia ja keela.

Raamatus tuuakse välja ka Pakistanis esinevaid probleeme korruptsiooniga. See oli karm ja valitsus oli ebastabiilne. Neid ei saanud usaldada ja Malala loob pildi ebausaldusväärsest ja salatsevast riigivalitsusest. Loomulikult Taliban sai seda hästi ära kasutada.

Malala elas Pakistanis Swati orus. Ta kiidab tihti selle oru ilusat loodust ning maastikku. Vaatasin siis pilte Swati orust ja pean tõdema, et tõesti on see väga ilus koht. Samas ta toob välja ka selle, et prügi visatakse jõkke ning paljud ei hooli neid ümbritsevast loodusest. Kurb oli seda lugeda, kuna olen näinud isegi, kuidas ei osata hinnata ilusat ja võetakse liialt enesestmõistetavana seda.

Raamat iseenesest meeldis. Kriitikat on see raamat saanud sellepärast, et seal on palju juttu Pakistanist endast ja mis seal on toimunud. Mulle just tegi raamatu huvitavamaks. Said mingitki infot selle kohta, miks asjalood selliseks kujunesid ja miks inimesed käitusid nii nagu nad seda tegid.

9789949342969.jpg.jpg

(Raamatu pilt võetud http://www.apollo.ee lehelt)

“Uhkus ja eelarvamus”

29. Klassikaline armastuslugu

Autor: Jane Austen

Tutvustus: „Uhkuse ja eelarvamuse” tegevus toimub 19. sajandi Inglismaal. Tähelepanu keskmes on Bennetite pere viis õde – Elizabeth, Jane, Lydia, Mary ja Kitty –, kes on harjunud ema kinnisideega, et tuleviku kindlustamiseks on kõige tähtsam leida jõukas abikaasa. Kui naabermõisasse tulevad suve veetma rahakas härra Bingley ja veel rikkam härra Darcy, muutub õdede elu põnevaks ja lootusrikkaks, sest ka mehed pole neidude vastu ükskõiksed.

“Uhkus ja eelarvamus” on laialt tuntud ja hinnatud kirjandusklassika. Aja jooksul on sellel raamatul olnud palju erinevaid kaanekujundusi. Vaadates neid erinevaid väljaandeid tekib mul paratamatult küsimus, et mis selle raamatu kujundusega toimub? Olen näinud mitmeid erinevaid väljaandeid selle raamatu kohta ja kahjuks enamus on minu jaoks eemaletõukavad. Jah, ei tohi raamatut hinnata tema kaane järgi, aga ausalt öeldes on need päris kohutavad. Mõni on olnud õnneks ka selline, mis mulle on meeldinud. Minu loetud raamat nägi isegi täiesti hea välja. 😀

Nagu enne mainisin, et “Uhkus ja eelarvamus” on hinnatud kirjandusklassika. Samuti on see raamat tihti ka kooli kohustuslikus nimekirjas mainitud. Teaksite te vaid kui vähe ma selliseid raamatuid lugenud olen. Siiski võtsin selle raamatu nüüd lõpuks ette ja kirjutan siis oma lugemiskogemuse.

Esimene pool raamatust kahjuks kippus venima. Mõtlesin, et kui nii vaevaliselt läheb raamatu lõpuni välja, siis ausalt öeldes oleksin ma väga pettunud. Aga loos käis mingi “klõps” läbi ja järjest huvitavamaks läks. Üllatusin lõpuks, et kuidas see lugu tegelikult mind köitis. Osad karakterid olid huvitavad, aga osad ajasid oma lollustega kohati naerma. Mr. Collins ja Mrs. Bennet olid kaks tegelaskuju, kelle kohta käis viimati mainitud kirjeldus. Sain väga hästi aru, miks tekkis mõnes tegelases tugev vastumeelsus näiteks Mrs. Benneti osas.

Elizabeth oli tegelaskuju, kes mulle meeldis. Ta oli särav ja enamasti elurõõmus isiksus. Samas olid temalgi puudusi, aga need ei olnud sellised, mis oleks väga häirinud. Mr. Darcy oli aga palju keerulisem tegelane, kellest oli raskem aru saada. Mingi selgus tema iseloomu kohta siiski tuli raamatu lõpus. Elizabethi ja Mr. Darcy omavaheline suhtlus saab tugevaid lööke, mis tekitavad küllaltki lootusetu seisu. Siinkohal märgin ära, et raamatu pealkiri, “Uhkus ja eelarvamus”, on hästi valitud selle loo kirjeldamiseks.

19 sajandi kombed tekitasid natuke hämmeldust. Mõni asi toimus minu jaoks nii ootamatult. Näiteks abieluettepanekud. Peale selle tegi mõni inimene igasuguseid trikke, et saada paremat staatust seltskonnas või uusi kasulikke tutvusi. Nojah, leidub tänapäevalgi selliseid 😀

Kokkuvõtteks “Uhkust ja eelarvamust” soovitan soojalt, kes ei ole veel seda lugenud 🙂 Saan isegi aru, miks see on kujunenud klassikaks.

Mul on hetkel öökapi peal olemas ka raamat “Pride and Prejudice and Zombies”, aga selle lugemiseni läheb veel aega. “Pride and Prejudice and Zombies” filmi olen ära näinud ja see oli päris halb 😀 Eks näha ole, kas raamat on sama halb 😀

9789949571055-jpg

“Välja juuritud”

44. Raamat, mida sõber soovitas

Autor: Naomi Novik

Tutvustus: Nooruke Agnieszka armastab orgu, kus ta elab, selle vaikseid metsasalusid ja sillerdavat jõge. Ent tema kodupaika varjutab kurjusest tulvil sünge Mets. Oru elanikke kaitseb Metsa eest kalk ja kauge võlur Lohe, kes nõuab oma abi eest kohutavat hinda: iga kümne aasta tagant tuleb talle teenijaks loovutada orust pärit tüdruk. Seda saatust peetakse vaat et sama jubedaks kui Metsa küüsi langemist, sest koju tagasitulekut Lohe juurest ei ole …

Järjekordse tüdruku väljavalimine on ukse ees ning Agnieszka on hirmul. Kõik teavad, et Lohe viib kaasa tema parima sõbratari, kauni ja vapra Kasia, ning tema päästmiseks ei ole mingit võimalust. Kuid asjad lähevad hoopis teistmoodi ning elu kogu orus pöördub pea peale – riiki ründavad korraga nii Metsa jõledad koletised kui verd ja kättemaksu ihkav naaberriigi valitseja, ning kõik peavad tegema ränki valikuid, sest vanamoodi elu enam jätkuda ei saa.

Tunnustatud fantaasiakirjaniku Naomi Noviku „Välja juuritud“ võitis 2016. aastal parima romaani kategoorias nii Nebula kui ka Locuse auhinna, samuti Mythopoeic Awardi täiskasvanute kirjanduse kategoorias. Lisaks kandideerib raamat ka parima romaani kategoorias prestiižikale Hugo auhinnale

Üks sõber luges ära raamatu “Uprooted” ja oli sellest küllaltki vaimustuses. Kuna meile mõlemale meeldib fantaasiakirjandus, siis me jagame soovitusi teineteisele. Mõni nädal hiljem jõudis minuni info, et see raamat ilmub ka eesti keeles, nii et probleemi ei olnud natuke oodata. Kuigi inglise keeles oleks võinud ka lugeda.

“Välja juuritud” raamatu eestikeelsel versioonil on teistes keeltes ilmunud väljaannetest erinev kaanepilt. Mulle isiklikult meeldib see värvidemäng esikaanel. Natuke jäi häirima selle neiu pilk. Kuidagi uimane. Raamatukujunduse teinud kunstniku instagramil ringi vaadates oli näha, et selline ongi lihtsalt tema stiil. Seal leidus nii mõnigi joonistus, mis mulle meeldis. Aga lähme raamatu enda juurde tagasi.

Agnieszka on 17 aastane, kui Lohe tuleb valima endale teenijat. See on paratamatus, mida tuleb maksta, et saada kaitset Metsa eest. Ma arvan, et ei ole väga suur patt öelda ette ära, et mitte Kasia ei osutu välja valituks Lohe poolt, vaid valik langeb Agnieszkale. Agnieszka ei saa alguses arugi, kui see juhtub. Kõik toimub tema ja teiste jaoks nii ootamatult. Ühel hetkel on ta oma külas ja teisel hetkel Lohele kuuluvas tornis. Agnieszkal on alguses kohanemisega raskusi ja Lohe teeb oma käitumisega asja ainult hullemaks. Lohe vihastub väga kergesti ning temapoolne sõnadevalik ei ole meeldiv. Ma oleks Agnieszka asemel vist paar korda seda meest millegiga visanud 😀

Varsti saab Agnieszka teada tegeliku põhjuse, miks Lohe valib iga 10 aasta tagant endale uue teenija. Aeg on ka näidanud, et ükski neiu ei jää peale teenistuse lõppu pikalt külasse püsima ja lahkuvad peagi. Keegi ei ole kunagi naasnud elama oma kodukülla. Agnieszka ei taha olla üks “sellistest” tüdrukutest. Saatusel on temaga aga omad plaanid ja tuleb ette nii mõnigi ootamatus.

Raamat pakkus üllatusi ja mõnusat lugemiselamust. Ma ei tea miks, aga tihti oli mul tunne, et see raamat võiks kuuluda mingisse raamatusarja. Millegipärast arvan, et sobilik on siiski, et sellele raamatule järge ei tule ja üks lugu lihtsalt lõppes. Julgen soovitada seda raamatut teistelegi 🙂

9789949279968

(Pilt võetud www.apollo.ee lehelt)

“Karjase kroon”

43. Raamat autorilt, kes sulle meeldib, aga mida pole veel lugenud

Autor: Terry Pratchett

Tutvustus: See on mõnes mõttes sümboolne, et Pratchetti viimaseks Kettamaailma raamatuks jäi just Tiffany Achingu ja tillude vabameeste lugu. Pratchett on korduvalt öelnud, et Tiffany kaudu väljendab ta paljusid oma seisukohti ning Tiffany on ka oma suhtumisega üks maailma alussambaid, see, kes vaatab, et kõik toimiks, et nõrgematele ei tehtaks liiga ja et tasakaal püsiks. Just tasakaaluga on „Karjuse kroonis“ aga pahad lood, sest nõidade seatud piirid on korraks vankuma löönud ja haldjad näevad võimalust sisse tungida ja oma julmi tunge inimeste peal välja elada. Seega tuleb neile vastu astuda ja koondada selleks kõik, kes vähegi aidata tahavad.

Kunagi ammu soovitati mulle Terry Pratchetti raamatuid lugeda. Nad pidid sisaldama mõnusat huumorit ja lood olevat omapärased. Esimene raamat oli vist “Tillud vabamehed”, mis sai loetud. Suurepärane teos. On vähe raamatuid, mis on mind naerma ajanud ja see oli üks nendest. Pratchettil oli selline omapärane kirjastiil ja tema lood eristusid kohe teistest raamatutest, mis olen lugenud. “Karjase kroon” sisaldas jälle neid vahvaid/pummeldavaid/kaklevaid/kaitsvaid Nac Mac Feegleid ja loomulikult Tiffany Achingut.

mac_feegle_clan_by_brunabrito

Raamat algab sellest, et nõidasid tabab suur kaotus. Tänu sellele langevad Tiffany peale suuremad kohustused ja pinged. Mõndade inimeste ja nõidade seas levib rahulolematus. Lisaks väravad, mis haldjaid tagasi hoidsid, on nõrgenenud. Nad on vihased, sellepärast mis Tiffany neile kunagi tegi ja tahetakse inimestelt võim tagasi võtta. Haldjaid iseloomustab omakasupüüdlikkus, pahatahtlikkus ja võimutsemine. Mitte midagi ilusat, välja arvatud nende välimus. Tiffany peab midagi ette võtma, ennem kui on hilja. Loomulikult on tal liitlasi, kes teda aitavad. Ühe neist leiab ta vägagi ootamatult.

Tiffany tahab kõiki aidata ja ta ei ole kurtja tüüpi inimene. Tänu sellele teeb ta kohati ka endale karuteene, aga sellised need nõiad on. Uhked ja ei ole nõus kedagi paluma, aga samas on neist enamus väga abivalmid. Inimesed neile vastu ei julge hakata, kuna nõid on aukartust äratav. Nad siiski saavad sind soovi korral konnaks muuta…. või siis nad tahavad, et sa seda arvaksid.

Raamatut oli nauding lugeda. Lugemine läks kiiresti, aga samas ma ei soovinud, et lugu läbi saaks. See raamat on viimane Pratchetti poolt ilmunud raamat ja rohkem neid ilmumas ei ole. Kui raamat läbi sai, siis olin selle tõsiasja tõttu ka kohati kurb. Viimane suurepärane teos suurepärase kirjaniku sulest.

img_20160912_154325