“Raudrästiku aeg”

17. Raamat, mis on välja antud 2016. aastal

Autor: Indrek Hargla

Tutvustus: Menukate apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla uue kriminaalromaani tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. Selle riigi nimi on Kuningavald ning muistses Viljandis, mida siis Veelindeks kutsuti, valitseb noor kuningas Uljas. Romaani peategelaseks on kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kelle terav vaist ja nutikus aitavad tal lahendada mitu mõrvamõistatust. Aotõivi retked viivad teda ka Saaremaale Kaali linnusesse, kuhu on saabunud saladuslik rändur Kreekast, ning tänapäeva Tallinna asukohta, kus paiknevad muistse Rävala pealinn Iru ja sellega rivaalitsev Härjapää linnus. See on tuhande aasta tagune aeg, mil kaugel Põhjalas usutakse olevat jumalate koda ja laevamehed käivad mööda jõgesid kauplemas lõunamaaturgudel; aeg, mil idast ja läänest ründavad Kuningavalda raevukad viikingid ning Euroopast saabuvad ristiusumisjonärid, kuulutades patuhimu hukatuslikkust ja lunastust läbi Jeesusjumala. Panused on kõrged ja intriigid surmavad. See on raudrästiku aeg.

Apteeker Melchiori lugusid ma ei ole lugenud. Kui sai loetud “Suudlevad vampiirid”, siis need lood mulle üldjoontes meeldisid ja Hargla tundus olevat autor, kes oskas erinevas stiilis jutte kirjutada. Ei olnud nagu “ühtemoodi raua tagumist”. “Suudlevad vampiirid” oli kaanekujundusega, mis mulle ei meeldinud, aga selle raamatu kaanekujundus on minu arvates õnnestunud.

Raamatus on 4 erinevat lugu. Arusaadavalt kõigi peategelaseks on Koiola Aotõiv, kes on nutikas ja oskab tähele panna asju, mis paljudele kahe silma vahele jääksid. Ega ta ilmaasjata ole kuninga nõunik. Mõrvamüsteeriumite lahendamine oli keeruline ja seal oli natuke ka vedamist vaja, et need lahendatud saaksid.

Aotõiv saab raamatu alguses tuttavaks Folkmariga, kellega kujuneb välja sõprussuhe. Folkmar on munk, kelle ülesandeks on levitada ristiusku paganate seas. Loomulikult selle munga töö ei ole kerge. Isegi kui Folkmar on suutnud mõned inimesed ristiusku pöörata, siis sellega asi ei lõppe. Nii mõnigi tegelane tõlgendab ristiusu kombeid ja -õpetusi omamoodi, mille tagajärjel on Folkmar nendega püstihädas. Eriti ajas muigama Sõstari tegevused selles valdkonnas. Enamus tegelasi oli siiski oma vana usule jäänud truuks (sh. Aotõiv) ja vastavalt nii ka talitati (nt. karistamised, pidustused, kohtumõistmised jne). 

Mulle pakkus üllatusi see raamat. Mitte just alati heas mõttes, aga autor oskas üllatada. Lisaks meeldis just see, et tegevustik toimus Muinas-Eestis. Selle tõttu oli palju huvitavam lugeda ja tutvuda alternatiivajaloolise looga 🙂

 

Arvustus: “Suudlevad Vampiirid”

Raamatut esimest korda nähes oli mu esimene mõte, et see on mingi noorte armastusromaan, mis sisaldab mingeid imalaid vampiire ja armastuslugu, mis on keelatud. Siis hakkasin lähemalt vaatama seda ja nägin, et Indrek Hargla on selle kirjutanud. Kahjuks ei ole teisi Hargla teoseid lugenud. Raamatust rääkides, siis arvan, et kõige suurem miinus on minu jaoks selle raamatu välimus. Raamatut lugedes sain täitsa hästi aru, et miks on selline pilt esikaanel, aga tõesti oleks võinud väheke teistsugune olla see kaas. Oli teisigi inimesi, kes arvasid, et see kujundus ei ole kõige paremini õnnestunud. Aga see selleks, sisu on kõige olulisem 🙂

Tutvustus: “Suudlevad vampiirid” on Indrek Hargla klassikalise jutukogu kordustrükk, mille tekstid on võitnud kolm Eesti ulmeauhinda ja Tuglase novellipreemia. Selles leiduvad lood ulatuvad vampiiridest tõsiteadusliku ulmeni, Tallinna iidsetest saladustest Lõuna-Eesti laante müstikani, viikingiküladest Guajaana vihmametsadesse – Indrek Hargla loomingus sulanduvad tihti uskumatutena näivad seosed, müüdid, ajalugu, teadus, minevik ja tulevik. Ulmeasjatundja Jüri Kallase sõnutsi võib seda raamatut pidada Indrek Hargla esinduskogumikuks. Ja taaskord võib lugeja veenduda, et Harglat peetakse õigusega Eesti parimaks ja menukaimaks ulme- ja kriminaalkirjanikuks.

Raamat sisaldas mitmeid novelle. Võiks ainult välja tuua, et “Minu päevad Liinaga” ja “Tema päevad Liinaga” olid otseselt teineteisega seotud. Teised lood olid aga üksteisest erinevad ja viisid lugejat uude maailma. Mõne kirjanikuga on nii, et ta võib mitu erinevat novelli kirjutada ja neid lugedes on kohe aru saada, et üks ja sama kirjanik on. “Suudlevate vampiiride” raamatus seda aga ei väga ei andnud tunda. Kohati aga olid erinevad kirjeldused liiga pikad ja hakkas natuke venima. Samas kui huvitavam tegevus hakkas pihta, siis oli raske raamatut käest ära panna.

Minu jaoks üks meeldejäävamaid asju selles teoses olid tegelaste nimed (s.h. hüüdnimed). Ulmehull, Džäclyyn, Šaqiira-Candyca jne. Supper nimedevalik. Muige tõi korralikult selline asi näole 😀

Nagu mainisin ennem, et Hargla teoseid ei ole ma ennem lugenud. Nüüd kui see juhtus, siis enamasti olin positiivselt üllatunud. Ma lugesin alles hiljuti ühte teist kiidetud kodumaa kirjaniku teost ja kahjuks oli pettumus korralik. Kartsin, et võin uuesti pettuda, aga seekord läks hästi selles osas 🙂

Ma liigitaksin selle raamatu kergemapoolse õudus- ja ulmekirjanduse alla. See ei pakatunud nii palju õudusest, et nõrganärvilistel ei tasuks seda lugeda. Üleüldiselt oli see mõnus lugemine isegi minusugusele õuduskirjanduse fännile.

Ahjaa, need vampiirid seal raamatus ei olnud imalad ja päikese käes sädelevad olevused 😉

(Pilt võetud Apollo kodulehelt)