Autor: Dmitri Gluhhovski
Tutvustus: Aasta 2033. Kogu maailm on varemeis. Inimkond on peaaegu hävitatud. Moskva on muutunud radiatsioonist mürgitatud ja koletistega asustatud viirastuslinnaks. Vähesed ellujäänud inimesed on varjunud Moskva metroosse, maailma suurimasse tuumavarjendisse. Metroojaamad on muutunud linnriikideks ning tunnelites valitseb pimedus ja õudus. Artjomil, VDNH elanikul, tuleb minna läbi terve metroosüsteemi, et päästa kohutavast õnnetusest oma jaam, aga võib-olla ka terve inimkond. Metroo 2033 on Dimitri Gluhhovski kultusromaani uus väljaanne. Raamat on euroopa ulmefestivali Eurocon 2007 laureaat – parim debüüt! Raamatu menu on uskumatult suur – seda on müüdud enam kui pool miljonit eksemplari ning see on olnud juba poolteist aastat bestsellerite esikümnes.
Mind on köitnud raamatud, kus on hävinenud maailm, mida me tunneme ja ellujäänud inimesed peavad hakkama saama neile täiesti tundmatutes tingimustes. Lisada sinna paar mutanti või mõned ohtu kujutavat olevust, siis juba kutsub raamat mind lugema 😀 Metro 2033 oli just selline raamat, mis lubas oma kirjeldusega seda pakkuda.
Maapealne elu inimestele on täiesti välistatud, kuna radiatsioon ja päikese intensiivsus on teinud lõpu sellele. Artjom on noormees, kes ei mäleta maapealsest elust peaaegu mitte midagi ja sattus oma emaga metroosse varjuma, kui Artjom veel väga väike oli. Artjomile antakse missioon, mille tõttu peab ta minema oma kodujaamast VDNH-st (see asub metroovõrgustiku äärealadel) metroosüsteemi sügavustesse. Pean mainima, et see poiss suudab sattuda igasuguste tegelaste ja jamade otsa. Tänu sellele ei teki igavat momenti tema rännakutes.
Mu töökaaslane ütles, et see raamat on mõne arvates olnud liiga ulme. Mina sellepeale naersin, et ulmeraamat peabki sisaldama ulmet. Kui lugesin selle raamatu ära, siis pean ütlema, et see raamat tõesti sisaldas liiga palju ulmet 😀 Igasugune mutantide areng ja metroodes asuvate linnriikide variatiivsus on kuidagi üle võlli. Raamatu autor üritas liiga palju haarata erinevaid valdkondi, aga kahjuks kadus mingil määral usutavus ära. Siiski ei kaotanud ma huvi raamatu vastu. Põnevust pakkuv raamat oli sellegipoolest.
Mis mulle meeldis raamatu osas veel? Loomulikult see, kuidas suutsid mõned kohad ikka parajalt kõhedust tekitada. Kujutage ette, kui peaksite tunnelis täiesti pilkases pimeduses liikuma ja teate, et igal hetkel võib keegi või miski teile ohtu kujutada. Pimeduse kartus on täiesti õigustatud, kuna selles olukorras võivad ohud pimeduses varitseda sind. Keegi ei ole kaitstud.
Raamatumoori blogi 