8. Raamat, mille põhjal valmib film aastal 2016
Autor: Jojo Moyes
Tutvustus: Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.
Armastuslugu… Jah, mul on nendega keeruline suhe. Ma väga ei armasta neid lugeda ja ma ei ole neid väga lugenudki. Seda raamatut on aga kiidetud ja valisin selle raamatu 8. punkti alla väljakutses. Juuni alguses hakkab selle teose põhjal tehtud film jooksma eesti kinodes.
Raamatukujundusest rääkides, siis mulle isiklikult meeldib filmikujundus rohkem. Vanem kaas näeb välja nagu halvasti photoshopitud puhkusepilt, kohast, kus inimene ei ole kunagi käinud, aga tahab inimestele vastupidist tõestada.
Sisust siis lähemalt. Lou kaotab töö ja kuna ta perekond sõltub tema ja isa sissetulekust, siis on tal vaja kiiremas korras uus koht leida. Ta võetakse pooleks aastaks tööle Willi hooldajana. Willi perekond on kohati hirmuäratav Lou jaoks. Lisaks sellele on Williga läbisaamine keeruline, kuna Will on küüniline ja ta ei soovi endale lapsehoidjat. Tema eest hoolitsemine on raske ja Lou tahaks töölt ära tulla. Mingi hetk hakkavad asjad nagu paremaks minema. Vähemalt selle ajani kui Lou saab teada tema jaoks kohutava tõe, mis teeb tema olukorra palju keerulisemaks.
Lou tundub tõesti elurõõmus ja ta suudab mõnikord valel ajal vales kohas öelda asju, mis võib talle pahandusi tuua. Minule meeldis see omadus tema puhul. Tekitas situatsioone, mis pakkusid nalja. Willi puhul ma mõistsin ka tema otsuseid ja olukorda. Kes loeb, see saab ehk minust aru. Kui inimene ei soovi midagi, siis ei saa teda selleks sundida. Aga see ei tähenda, et kohe peab käega lööma 😉
Lugu ise oli minu jaoks selline tavaline. Oli lihtsalt kirjutatud ja kiiresti sai raamat läbi. Kahjuks teos ei pakkunud minus suuremaid emotsioone. Võib-olla asi oli selles, et ma suhtusin asjadesse natuke teisiti, kui peategelane/peategelased. Asi lõppes minu jaoks siiski positiivse noodiga. Imal see armastuslugu ei olnud 🙂
Raamatumoori blogi 