“Carrie”

39. Populaarse autori esimene raamat

Autor: Stephen King

Tutvustus:

Carrie White has a gift – the gift of telekinesis

To be invited to Prom Night by Tommy Ross is a dream come true for Carrie – the first step towards social acceptance by her high school colleagues.

But events will take a decidedly macabre turn on that horrifying and endless night as she is forced to exercise her terrible gift on the town that mocks and loathes her…

1974. aastal välja antud “Carrie” oli Stephen Kingi esimene ilmunud raamat. King on viljakas autor ja tema sulest nagu lendaks uusi huvitavaid ning intrigeerivaid jutustusi. Tõstan mõlemad käed püsti ja võin öelda, et ta on minu üks lemmikautoreid. Ma isegi ei mäleta õigesti, mis oli esimene tema poolt kirjutatud raamat, mida lugesin. See võis olla “Firestarter” (“Tulesüütaja”) või mõni lühilugude kogumik.

Raamat algab sellest, et Carrie on peale kehalise kasvatuse tundi riietusruumis dušši all. Ta järsku avastab, et tal hakkasid päevad. Ta satub paanikasse ja arvab, et sureb. Carriele ei ole keegi rääkinud, mis on menstruatsioon. Kõik teised tüdrukud naeravad tema üle ja alles siis olukord rahuneb maha, kuni üks õpetaja läheb Carriele appi. Võiks öelda, et see sündmus lükkab käima edasiste sündmuste jada, mis lõppeb katastroofiga.

Kodune olukord ei ole sugugi parem. Carrie elab enda emaga, kes on usklik. Tema ema võiks pidada rohkem fanaatiliseks kristlaseks, kes on lisaks veel ebastabiilse isiksusega. Carrie on tänu sellele kasvanud hirmuvalitsuse all. Lisaks on ta koolis teistele naerualuseks ja norimisobjekt. Laps, kellel ei ole lihtsalt eluga vedanud. Lõpuks, kui Carrie tunneb, et tema elus hakkab midagi ülesmäge minema, purustatakse need lootused kohutavalt. Õelusel ja kurjusel ei ole piire.

Sisututvustuses on toodud välja, et Carrie omab telekineesi võimeid. Telekineesi puhul suudab inimene mõtte jõul liigutada objekte ilma neid puudutamata. Minevikus on olnud olukordi, kus on tal see mingite vahejuhtumite korral avaldnud, aga pole suutnud seda otseselt kontrollida. Nüüd aga käis mingi “klõps” ja Carrie suudab haarata kontrolli selle võime üle. Lugeja saab teada, kui hästi ta telekineesi valdama õpib.

Isiksusena ei tundu Carrie halva inimesena. Elus talutud kannatused ja koolikiusamine on aga talle oma jälje jätnud. Vägagi sügava jälje. Selle tõttu on ta nagu viitsütikuga pomm, mis võib plahvatada.

Stephen King laskub oma lugudes detailidesse. Lisaks poetab igasuguseid fakte ja vihjeid, mis lõpus juhtub. See sütitab uudishimu. Ma olen samanimelise filmi (1976 aastal valminud) ära näinud ja teadsin juba mis saama hakkab. Aga see ei rikkunud raamatu lugemise kogemust ära. Mõlemad (film ja raamat) meeldisid ja jätkan edaspidgi Stephen Kingi raamatute lugemist 🙂

(Pilt võetud Goodreads keskkonnast)