28. Raamat, mis garanteerib sulle rõõmu lugemisest
Autorid: Terry Pratchett ja Neil Gaiman
Tutvustus: According to The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch (the world’s only completely accurate book of prophecies, written in 1655, before she exploded), the world will end on a Saturday. Next Saturday, in fact. Just before dinner.
So the armies of Good and Evil are amassing, Atlantis is rising, frogs are falling, tempers are flaring. Everything appears to be going according to Divine Plan. Except a somewhat fussy angel and a fast-living demon—both of whom have lived amongst Earth’s mortals since The Beginning and have grown rather fond of the lifestyle—are not actually looking forward to the coming Rapture.
And someone seems to have misplaced the Antichrist . . .
See raamat on ka eesti keelde tõlgitud, aga otsustasin seda inglise keeles lugeda. Ma olen Pratchetti teoseid ennemgi lugenud (rohkem Kettamaailma lugusid) ja mõnda Gaimani raamatut. Ma teadsin seda, et Pratchetti kirjastiil ja tema huumor, on selline, mis võib suures osas tõlkes kaduma minna. Võib-olla loen eesti keelde tõlgituna kunagi ka selle ära ja loodan, et ma eksin tõlkimistöö koha pealt 😉
Raamat algab sellest, et Crowley’le (deemon) antakse ülesandeks antikristus (kes on sellel hetkel beebi) viia ühte sünnitusmajja, kus sealsed nunnad pidid sokutama lapse ühele suursaadiku naisele, kes seal sünnitas. Loomulikult sokutatakse kogemata laps ühele teisele naisele, kes kõrval palatis ka sünnitamas on. Möödub peaaegu 11 aastat, kui saadakse sellest “väikesest” viperusest teada. Maailmalõpp saabub nädala pärast ning antikristus on vaja ennem seda kiiremas korras üles leida. Crowley ja Aziraphale (ingel) hakkavad selle otsimisega tegelema. Tegelikkuses on Crowley ja Aziraphale omavahel sõbrad ning nad ei soovi maailma lõppemist, kuna see maailm on hakanud neile meeldima. Nad üritavad maailmalõppu peatada, mille tõttu satuvad nad omakorda pahuksisse oma “ülemustega”.
Raamatus kohtub lugeja veel nõiaküttidega (kelle hiigelaeg on juba ammu möödas), nõiaga (kes on Agnes Nutteri järeltulija), nelja apokalüptika ratsanikuga (Surm, Reostus, Nälg ja Sõda) ja loomulikult põrgust saadetud hellhoundiga (kes tänu antikristusele muutub väheke teistsuguseks, kui oli algselt plaanis).
Teate, selles raamatus toimub nii palju ja need tegelased seal on väga “värvikad”, mille tõttu mul ei ole võimalik mingit asjalikku kokkuvõtet teha. Ma ei soovi ka kõike ette rääkida. Saan täiesti aru, miks sellest teosest nii hästi arvatakse ja mille pärast on see paljude lemmik. See raamat pakubki palju lugejale: põnevust, huumorit, fantaasiat, kiiksuga tegelasi jne.
Neil Gaiman ja Terry Pratchett ei olnud veel nii tuntud ülemaailmselt tollel ajal, kui see raamat alles välja anti. Kaks suurepärast autorit said aga kokku ja tegid teose, mis on lugemist väärt.
Kes vähegi huvitatud sellest raamatust, siis kindlasti lugege läbi 🙂 Ma isegi ei saa aru, miks ma alles nüüd seda tegin. Oleks võinud palju varem selle raamatu ära lugeda 😀
Raamatumoori blogi 