Autor: Stig Rästa
Tutvustus: “Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole häda
kedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.
Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“ on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi.”
Raamatu lugesin ära nutitelefonis Fabula rakendust kasutades. Näiteks kes on liikuv inimene ja kui paberkandjal raamatut kaasas kanda on keeruline, siis on sellise rakenduse kasutamine väga mugav.
Stig Rästa on laulja, kelle loominguga ma ei ole väga kursis. Ma tean küll mõnda tema laulu jne, aga pole minu esimene valik muusikat kuulates. Lisaks olen tema, kui persooni, suhtes suhteliselt neutraalse hoiakuga.
Lugema hakates oli tunda, et see tekst oli ladusalt kirjutatud. Ta kirjeldas värvikalt enda lapspõlve Lasnamäel ja naerda sai. Mulle meeldis, et ei tekkinud sellist olukorda, kus oleks tunnet sõnade vägisi rittaseadmises. Mõnda raamatut lugedes on mõnikord selline tunne, aga sellega mitte. Lisaks meeldis omapärane kirjutamisstiil.
Raamatu keskele jõudes aga läks vahepeal liiga suureks teiste inimeste kiitmiseks. Nii vähemalt minu jaoks tundus. Hakkasin ühe koha peal isegi turtsatades naerma, kui oli jälle fraas “väga hea” kellegi kohta öeldud 😀 Kui Stig kirjutas Eurovisioonil osalemise ja selle perioodi kohta, siis esines seda kiitmist eriti. Tore, et ta tunnustas neid inimesi, aga minu jaoks läks seda liiga paljuks.
Raamatut lugedes jäi mulje, et Stig Rästa on kohati liiga palju oma harjumuste küüsis. Kellele ma valetan, ise ma ju samasugune 😀 Ta õnneks sai seda ise ka aru. Veel ei tundunud, et ta oleks selline ekstravert, kes tahaks pidevalt tähelepanu keskpunktis olla.
Lõpetuseks oli seda autobiograafiat mõnus lugeda ja mul ei tekkinud raamatu lugemisel tüdimust, mis on aga juhtunud mõne teise autobiograafilise teosega.
Raamatumoori blogi 