Autor: Khaled Hosseini
Tutvustus: “Lohejooksja” on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaastatest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusustatud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid ja seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni järgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.
Ma sattusin Goodreads’i lehel selle raamatu peale. Seal keskkonnas oli selle raamatule väga head arvustused. See on raamat, mida ma oma esmaseks valikuks ei peaks. Kui lugema hakkasin, siis algus oli mõnus. Sain teada Afganistanist, selle kultuurist ja natuke ajaloost. Uut infot oli küllalt palju. Lugedes seda edasi, siis tekkis mul peategelase osas küllalt negatiivsed emotsioonid. Ja need süvenesid iga leheküljega. Tahtmine oli see tegelane pärisellu tõmmata ja teda korralikult raputada. Rahu… ainult rahu. See on hea, et sellised emotsioonid on mul tekkinud. See tähendab, et raamatu autor on ühe suure ülesandega hakkama saanud. Hosseini on oma loo nii hästi lihtsalt kirjutanud, et suutis minus tekitada selliseid emotsioone. Seda suudavad vähesed autorid. Minnes looga edasi, siis hakkas mu suhtumine peategelasse muutuma. Raamatu lõpuks tahtsin seda tegelast juba kallistada. Ma ei taha palju rääkida selle raamatu sisust, aga on põhjused, miks ma muutsin enda arvamust peategelase osas.
Peale raamatu lugemist muutus minu mõtlemine Afganistanist. Pole väga selle maaga kokku puutunud. See raamat kirjeldas lühidalt, aga hästi, mis toimus sealse rahvaga ja kuidas mõjutas sealset elu sõjad, mis nende maad laastasid. Loomulikult on see ilukirjanduslik lugu, aga see ei tähenda, et sealne eluolu ei vasta mingil määral raamatus kirjeldatule.
Ma kindlasti julgen seda raamatut soovitada kõigile. See oli raamat, mis käest ära pannes, jäi pikaks ajaks mõtetesse uitama ja avas mu silmad väheke teise nurga alt.
Raamatumoori blogi 