“Külmakaksikud”

27. Raamat, mille tegevustik toimub saarel

Autor: S. K. Tremayne

Tutvustus:

Üks Sarah’ kaksiktütardest hukkub õnnetuses – kuid kas ta saab olla päris kindel selles, kumb neist?

Aasta pärast seda, kui üks nende identsetest kaksiktütardest, Lydia, on õnnetult surma saanud, kolivad Angus ja Sarah Moorcraft väikesele Šoti saarele, mille Angus on oma vanaemalt pärinud. Nad loodavad seal oma kildudeks varisenud elu uuesti alustada. Kui aga nende ellujäänud tütar Kirstie hakkab väitma, et vanemad on eksinud ja hoopis tema on Lydia, seisavad Angus ja Sarah silmitsi järjekordse raske katsumusega. Talve lähenedes peab Angus saarelt ära sõitma ning Sarah jääb kõledale saarele omapäi koos tütrega, kelle küsitav identiteet toob ikka ja jälle esile painava küsimuse: mis tol saatuslikul päeval siis ikkagi juhtus?

Ma asun kohe asja juurde. Alguses ei saanud vedama ja lõpuni jätkus samas vaimus. See raamat oli täielik pettumus minu jaoks. Ma pole tükk aega ühegi raamatuga tundnud nii mitmel korral seda, et jätaks pooleli. Lugesin selle raamatu siiski ära, kuna lootsin, et järsku lõpp päästab raamatu. Kahjuks seda ei juhtunud. Paar asja siiski tegid natuke head meelt.

Miks see lugemiskogemus nii kohutavaks kiskus?

Esiteks tohutult suured loogikavead. Õnnetusest on möödas 14 kuud. Kirstie hakkab ühel hetkel väitma, et tema on hoopis Lydia ja on juhtunud kohutav eksimus. Siis on juba õnnetusest möödas ju 14 kuud! Ennem seda on laps lasknud ennast kutsuda Kirstie’ks, aga nüüd väidab midagi muud. Olgu, väikesed muutused on natuke varem hakanud paistma lapse käitumises, aga ikkagi. Peale seda hakkavad vanemad käituma nagu mingid juhmardid. Kes on lugenud seda, siis saab ehk aru. Nad teevad asja ainult hullemaks. See ema vist kordagi ei mõtle korralikult läbi, et miks tütar alles nüüd hakkab seda väitma. Isa üritab kaitsta oma perekonda, aga tema oma käitumisega ka parem ei ole.

Tegelaskujud mingisugust kaasaelamist ei tekitanud. See raamat ei olnud minu arvates hästi kirjutatud. Imelikud dialoogid ja käitumismallid. Toon ühe näite: Emal on isaga vihane telefonikõne ja peale telefonikõne lõpetamist avastab ema, et tütar on pealt kuulanud seda. Laps küsib selle kohta küsimusi, aga ema teeb nägu, et kõik on korras ja üritab vestlust muu teema peale viia. Laps läheb teise tuppa ja siis käib selline lause läbi ema poolt: “Nüüd võin teha näo, et ta ei kuulnud sõnagi meie vestlusest Angusega.” Ma ei tea, kas autor üritaski jätta muljet, et vanemad peavad last rumalamaks, kui nad tegelikult on, või autor tegelikkuses võib alahinnata laste arusaamist asjadest. Isiklikult arvan/loodan, et see esimene variant vastab rohkem tõele.

Sisututvustuse järgi oli potensiaali huvitavaks lugemiskogemuseks. Aga vist saite aru, et see minu jaoks nii ei kujunenud. Huvitav oli siiski teada saada, et ma ei suuda väga kergelt raamatut pooleli jätta, isegi kui lugemine nii vaevaliselt kulgeb.

Mulle tegelikult ei meeldi kirjutada negatiivseid raamatute arvustusi. Ma võin võib-olla liiga negatiivselt suhtuda sellesse raamatusse, kuna mõni asi jäi mind liiga häirima. Sellepärast näen ehk asju rohkem negatiivsetes toonides. Kuigi seda raamatut ise ei soovitaks, aga tean inimesi, kellele on see raamat väga meeldinud.