“Ma olen Malala”

11. Poliitiline memuaar

Autor: Malala Yousafzai ja Christina Lamb

Tutvustus: Autobiograafiline jutustus „Ma olen Malala“ on maailma noorimast Nobeli rahuauhinna laureaadist, Malala Yousafzaist.
Kui Taliban Pakistanis Swati orus võimust võttis, asus tüdruk võitlema õiguse eest haridusele. 2012. aasta 9. oktoobril oleks viieteistkümneaastane Malala selle eest äärepealt eluga maksnud. Teel koolist koju tulistati tüdrukut lähedalt otse pähe ning vaid vähesed uskusid, et ta jääb ellu. Malala imepärase paranemise lugu viis teda ebatavalisele reisile Põhja-Pakistani kõrvalisest orust New Yorki ÜRO saali. Kuueteistkümneaastasena sai temast ülemaailmse rahumeelse protesti sümbol ja seitsmeteistkümneaastasena Nobeli rahuauhinna laureaat.
„Ma olen Malala“ räägib perekonnast, kes terrorismi tõttu pidi oma kodukohast lahkuma, võitlusest tütarlaste hariduse eest, isast, kes julgustas tütart koolis käima, ning vapratest vanematest, kes armastavad kogu südamest oma tütart ühiskonnas, kus väärtustatakse üksnes poegi.

Lugemise väljakutses on paar punkti, mis on minu jaoks tõelised väljakutsed. Poliitilise memuaari lugemine on üks nendest. Valides sobivat raamatut lugemiseks, siis mõtlesin, et tasuks vaadata järsku memuaari, milles esinev kultuur on natuke võõrapärasem. Valituks osutus “Ma olen Malala”, mille sündmustik puudutab eelkõige Pakistani ja moslemeid.

Väga palju keskendub raamat Malala isale ja Malala on saanud temast palju inspiratsiooni. Lugeja saab tegelikult suhteliselt ruttu aru, et Malala on issi tütreke. See on näha tema poolt kirjeldatud käitumises ning suhtumises. Tema isa unistuseks oli luua koole ja aidata inimestel omandada haridust. Ta võitles tüdrukute õiguste eest, et nad saaksid koolis käia, kuna see oli suur probleem. Paljudes peredes ei lubatud tüdrukutel koolis haridust omandada, kuna nad pidid mehele minnes olema kodus ja keskenduma pere hoolitsemise eest. Nii et milleks vaja naisel haridust, kui oled loodud ainult kodukanaks ning tööl käimine on mehe ülesanne. Malala isal oli keeruline ülesanne ning probleeme esines tal palju.

Malalast endast rääkides, siis ta võitles asja eest hingega. Sellises ühiskonnas on naisel väga keeruline enda häält kuuldavaks teha, kuna paljud kipuvad neid alavääristama. Aga seal oli ka inimesi, kes teda väga palju aitasid. Lugedes jäi kohati mulje, et ta ei väsi ennast kiitmast. See oli minu jaoks natuke häiriv. Ta pidi pidevalt olema parim ja kui ta pidi tunnistama kaotust näiteks mõnes asjas oma klassikaaslasele, siis hoia ja keela.

Raamatus tuuakse välja ka Pakistanis esinevaid probleeme korruptsiooniga. See oli karm ja valitsus oli ebastabiilne. Neid ei saanud usaldada ja Malala loob pildi ebausaldusväärsest ja salatsevast riigivalitsusest. Loomulikult Taliban sai seda hästi ära kasutada.

Malala elas Pakistanis Swati orus. Ta kiidab tihti selle oru ilusat loodust ning maastikku. Vaatasin siis pilte Swati orust ja pean tõdema, et tõesti on see väga ilus koht. Samas ta toob välja ka selle, et prügi visatakse jõkke ning paljud ei hooli neid ümbritsevast loodusest. Kurb oli seda lugeda, kuna olen näinud isegi, kuidas ei osata hinnata ilusat ja võetakse liialt enesestmõistetavana seda.

Raamat iseenesest meeldis. Kriitikat on see raamat saanud sellepärast, et seal on palju juttu Pakistanist endast ja mis seal on toimunud. Mulle just tegi raamatu huvitavamaks. Said mingitki infot selle kohta, miks asjalood selliseks kujunesid ja miks inimesed käitusid nii nagu nad seda tegid.

9789949342969.jpg.jpg

(Raamatu pilt võetud http://www.apollo.ee lehelt)

Advertisements

One thought on ““Ma olen Malala”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s