“Kehade mets”

9. Raamat, mida soovitas keegi, keda alles kohtasid

Autor: Jim Ashilevi

Tutvustus: „Mu keha läks metsa ekslema. Mu keha läks kaduma. Otsides võõra puudutust. Leidmata peotäit marju.“
 Jim Ashilevi teine romaan, „Kehade mets“, räägib armastuse otsingutest.
See on humoorikas lugu poisipõlve rämedusest ja õrnusest ning tundlik sissevaade häbisse, mis üksildusega kaasneb. Kireva karakterite galerii ja sooja fantaasiaga vürtsitatud romaan pöörab otsustavalt selja macho-stereotüüpsete armastuslugude klišeedele, ladudes ennastsalgava aususega kõik kaardid lauale ning tunnistades, et suurim eneseületus on jõudmine teise inimeseni.

“Kehade mets” sai loetud läbi Fabula rakenduse. Mõnus on selles osas eriti see, et kui võimalus on, siis lihtsalt avad rakenduse ja hakkad raamatut lugema. Ei pea igale poole raamatut kaasa vedama 🙂

Alguses mulle meeldis seda lugu lugeda. Huvitav ja kohati naljakas oli autori poolne mõttelend. Ta kirjeldas fantaasiarikkalt väikese poisi seiklustest ja tema sisemaailmast. Ei puudunud ka südamevalu. Lugu liikus kaasahaaravalt ka siis edasi, kui poiss alustas kooliteed ja sisenes olelusvõitlusesse koolikeskkonnas. Enamasti igas koolis on populaarne isik, kellele üritavad meeldida paljud ja et silma paista võidakse teha asju, mida tavaliselt ei tehta. Peategelane selles osas ei erine.

Asi läks minu jaoks ebahuvitavaks siis, kui tekkis peategelase ellu Doris. Kui poiss sai kätte midagi sellist, mida ta soovis, siis ta ei olnud sellega rahul ja hakkas vigin pihta. Väga konfliktne tundus tema sisemaailm. Asi ei puudutanud ainult Dorist, tal oli teisigi probleeme oma lähikondlastega ja iseendaga. Raamatu autor hakkas liiga heietama sellistel teemadel ja mulle tuli meelde raamat “Lui Vutoon”. Tegelane rääkis küll asjadest, millel oli isegi point olemas, aga samas ei kõnetanud kuidagi. Lõpuks hakkasin lugema lõike silmadega ülelastes, kui unustati rääkima ühest ja samast asjast.

Sellel raamatul on tegelikult hea pilguheit ühe poisi sisemaailma. Minule lihtsalt see sisemaailm ei istunud. Olen raamatuid lugenud tegelastest, kes on samuti küllaltki depressiivse sisemaailmaga. Mõned tekitavad kaasaelamist ja mõned mitte. Selle raamatu peategelane kuulub kahjuks suuresti viimaste hulka. Aga pean ikkagi tunnistama, et mingi määral oli temast kahju. Üksindusega hakkamasaamine on keeruline ja inimesed ei ole enamasti seda ära teeninud.

27239209

Advertisements

2 kommentaari ““Kehade mets”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s