“Kõik see silmale nähtamatu valgus”

2. Pulitzeri auhinna võitja

Autor: Anthony Doerr

Tutvustus: „Kõik see silmale nähtamatu valgus” on lummav ja tundeküllane, vastandlikkust ja salapära tulvil lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud. Marie-Laure, Pariisi Loodusloomuuseumi pealukksepa tütar, kaotab lapseeas nägemisvõime, ent õpib tänu isa kannatlikkusele ja puust linnamakettidele eluga iseseisvalt toime tulema. Sõja puhkedes on nii isa kui ka tütar sunnitud põgenema väikesesse Saint-Malo linnakesse, et seal tüdruku veidrikust vanaonult peavarju paluda. Werner on orvuks jäänud teadus- ja tehnikahuviline poiss, keda paeluvad eelkõige raadiod. Sõja hakul astub ta Hitlerjugendi ridadesse ning tema arukus ja tehniline taip ei jää juhendajatel märkamata. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse.

„Kõik see silmale nähtamatu valgus” on 2015. aasta Pulitzeri ilukirjanduse preemia võitja.

Kui olin raamatu ära lugenud, siis tagakaane kirjeldus oleks võinud minu arvates natuke teistsugusem olla. Võib-olla on tahetud natuke üllatada lugejat raamatut lugedes ja sellepärast ka tagakaanel selline tekst.

Marie-Laure ja Werneri elulood on erinevad. Tänu sellele saab lugeja sõjaaegset eluolu näha erinevate vaatevinklite alt. Võiks öelda, et Marie-Laure elu on suhteliselt turvaline ja tema isa üritab igal võimalusel tütart kaitsta kõige halva eest. Järsku aga on nad silmitsi puhkeva sõjaga. Algab pommitamine ning nad põgenevad Pariisist. Marie-Laure isa varjab kõikide eest midagi ja  selle tõttu on ka probleemid kergemad tekkima. Nad lähevad siis tüdruku vanaonu juurde, kelle juures elab ka madame Manec. Need olid kaks karakterit, kes tekitasid minus sümpaatiat. Vanaonu kiiksud ning fantaasia ja madame Maneci südikus olid minu jaoks kaasahaaravad.

Werner aga on orb. Ta kasvab koos oma õega lastekodus ühes Saksamaa kaevanduslinnas. Elu ei ole neil kerge ja isegi väiksemgi asi, nagu näiteks Werneri poolt parandatud raadio, toob suurt rõõmu. Werner hakkab kokku puutuma propaganda ja tehtava ajupesuga. Hakatakse valmistuma sõjaks ning väidetavalt ka “suurteks võitudeks”. Wernerit aga õnneks see ajupesu nii palju ei mõjuta. Sellegipoolest ta soovib saada ühte kooli sisse, kus valmistatakse õpilasi ette sõjaks. Seal on võimalus aga tegeleda raadiotega. Lisaks ta peab sisemisi heitlusi õige ja vale vahel. Ebaõiglust on seal koolis palju ja ta teab, et ei saa sinna midagi teha. Sealt edasi saadetakse ta juba sõjakolletesse.

Tegevusliinist rääkides, siis võiks öelda, et asjad ei läinud nii nagu ma alguses arvasin. Ütlen uuesti, et tagakaanel olev kirjeldus viis mind natuke eksiteele. See aga ei teinud lugu halvaks. Pakkus tegelikult isegi rohkem ootamatusi ja siiramaid emotsioone.

Raamatu peatükid on vaheldumisi oleviku ja mineviku jutustustega.

Soovitan ennem raamatu lugemist natuke värskendada oma mälu Teise maailmasõja osas, et kergem oleks aru saada, mis toimus sellel ajal. Kui seda ei tee, siis pole ka midagi hullu 🙂

picture

Advertisements

2 kommentaari ““Kõik see silmale nähtamatu valgus”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s