“Mees, kes polnud mõrtsukas”

Autorid: M. Hjorth ja H. Rosenfeldt

Tutvustus: Enne Aasia tsunamit oli kriminaalpsühholoog Sebastian Bergman tippvormis. Tal oli hea töökoht, armastatud naine ja kallis tütar.

Kuid see oli siis.

Pärast tsunamit on enamik Sebastiani häid külgi haihtunud ja ta on ajapikku muutunud ennasthävitavaks vrakiks.

Kui politsei leiab soost kuueteistaastase Rogeri ilma südameta surnukeha, satub Sebastian juhuslikult juurdlusse, mida juhib tema endine kolleeg Torkel Höglund keskkriminaalpolitseist.

Kõik niidiotsad näivad vihjavat Rogeri koolile, pealtnäha veatule Palmlövska gümnaasiumile, kus on varjul saladused.

Kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani käsitleva sarja esimese raamatuga „Mees, kes polnud mõrtsukas“ teevad Hjorth & Rosenfeldt stiilikindla debüüdi, mis on äratanud tähelepanu kogu maailmas.

Ma olin kahevahel, kas lugeda või mitte. Raamatu tagakaanel olev tekst millegipärast mind eriti ei köitnud. Mis aga vähegi mu tähelepanu tõmbas, oli see, et peategelane on kriminaalpsühholoog. Mind huvitab see ala, nii et oligi üks põhjus miks seda lugeda.

Sebastian Bergman on seal raamatus parajalt vastik tegelane. Kui päriselus puutuks temasugusega kokku, siis suure tõenäosusega ei jääks ta positiivselt meelde. Kui just sa ei ole naine, keda ta voodisse üritab saada… Sebastian on tõesti keeruline isiksus. Ta nähvab ja on mees, kellele peab viimane sõna jääma. Samas on ta tark ja väga läbinägelik ning on osav oma alal.

Lugu algabki põhimõtteliselt kuueteistaastase Rogeri mõrvaga. Ma ei saaks öelda, et Sebastian satub täiesti juhuslikult sinna juurdlusesse. Kuigi asjade kokkulangevusi oli tõesti omajagu. Sebastianit tegelikult alguses ei köitnud mõrva lahendamine vaid tal oli omad motiivid juurdlusesse saamiseks. Peale oma ema surma avastab ta kirjad, kus üks naine väidab, et ootab Sebastianilt last. Need kirjad olid tema emale saadetud umbes 30 aastat tagasi, lootuses, et ta Sebastianiga saab kontakti. Sebastian ei suhelnud oma emaga üldse, mille tõttu jäi see info tema eest varjatuks. Nüüd on ta kahevahel – kas otsida see naine ja laps üles või mitte.

Lisaks sellele on Rogeri mõrva uurimine ikka korralik sasipundar. Mõrvari äraarvamine ja vahelevõtmine ei ole midagi nii kerget ja pinge on üleval kuni raamatu lõpuni. Keerulised isiksused, valetamine, varjamine jne. Seda on seal palju. Juurdluses tehakse vigu ja nii mõnigi tegelane oma liigse entusiasmiga korraldab jamasid.

Raamatu lõpus ootab Sebastianit paras üllatus, mis muutis loo veel eriti meeldejäävaks 😀

Negatiivse kriitika osas tooksin välja, et kohati oli liiga palju “juhuslikke” kokkusattumusi, mis tõmbas natuke usutavust maha. Üleüldiselt võin siiski öelda, et soovitan seda raamatut lugeda. Minu jaoks oli see lugu huvitav ning põnevust pakkuv 🙂

PS! Seda raamatut ma ei lisa lugemise väljakutse alla, kuna raamatu lugesin ära eelmise aasta lõpus.

mees-kes-polnud-mortsukas-esi-web

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s