Arvustus: “Viimane Soov”

Raamatu tagakaanel ei ole raamatu sisust eriti juttu. Kirjutatud on rohkem autorist ja tema kirjutatud teostest. Võtsin siis raamatu tutvustuse hoopis Apollo e-poe kodulehelt, kus oli õnneks natuke raamatu sisututvustust.

Tutvustus: Andrzej Sapkowski (s 1948) on Poola tuntuim ja kuulsaim fantaasiakirjanik, kes on püsinud kirjandusmaastikul juba 1990. aastast. Teda on tõlgitud paljudesse keeltesse, nüüd siis ka eesti keelde.
“Viimase soovi” mõistatuslik kangelane on valgejuukseline nõidur Geralt, kelle ametiks on riikide ja nende elanike rahu häirivate ebardite tapmine. Kuid üha tihemini tuleb tal endale tunnistada, et vastane polegi see, kes ta esmapilgul paistab: süütu inimene on moondatud libahundiks ning kõige kaunim naeratus võib kuuluda salakavalale vampiirile. Inimlikkust ei saa välimuse järgi hinnata.
Raamat koosneb kuuest seikluslikust loost, mida ühendavad lood pealkirjaga “Mõistuse hääl” – need seletavad lahti nõidur Geralti tausta ja tegutsemismotiivid.

Uurisin alguses selle raamatu tagatausta ja tuli välja, et nõiduri saaga lugudest on tehtud ka arvuti- ja konsoolimängud The Witcher. The Witcher 3: Wild Hunt tuli alles välja ja ütleme nii, et palju fänne leidus sellele. Kahjuks endal ei ole olnud võimalust seda mängida, aga ehk kunagi avaneb võimalus 🙂

Nüüd aga kirjutaks raamatust endast ja mis arvamus mulle sellest jäi. Tahan seda öelda, et ma täiesti nautisin selle raamatu lugemist. Seal oli palju sellist, mis mulle meeldis, et ei teagi, kus kohast alustada 😀  Kuulen nüüd enda peas häält, et alusta algusest.

Alustan siis peamisest tegelaskujust. Kartsin alguses, et peategelane, Geralt, saab olema mingi tüüpiline müstiline tegelaskuju, kellele väärilist vastast ei leidu ja keda üritatakse ideaalsena näidata. Tänapäeva noorteromaanid on mind ära rikkunud. Andke andeks mulle. Õnneks selliseks peategelane ei kujunenud. Oli veel teisigi isikuid seal, kes sümpatiseerisid ja sai neile kaasa elatud. Oli aga ka tegelaskujusid, kes ei tekitanud väga positiivseid tundeid. Inimene kardab seda mida ei tunne ja see teeb ta väga ebakindlaks, kui tal puudub kontroll teadmiste või olukorra üle. Siis hakkavad inimesi parajaid lollusi tegema, mis tegelikult ei too mitte midagi head kaasa. Selles raamatus sai seda väga hästi näha.

Raamat koosneb mitmest jutust ja nagu tutvustuses sai välja toodud, et need on põimitud üheks. Lugude tegevustik võis võtta täiesti teise pöörde ja oli üllatusi täis. Kuna raamatu autor oli need jutud ilmutanud erinevatel aegadel ajakirjades, siis saab täiesti aru, et autor ise ei saanud väga sügavuti laskuda sellesse, et miks mõni asi pidi olema nii või mida kujutas näiteks mingi olend endast täpsemalt. Selles osas oli informatsioon puudulik. Aga vahet väga ei olegi, kuna mõnus lugemine oli ikkagi.

Kindel on see, et ma võtan varsti käsile ka järgmise nõiduri saaga raamatu, mille pealkirjaks on “Ettemääratuse mõõk”. Loodan, et see pakub samamoodi häid elamusi, kui “Viimane soov” 🙂

XTUPTJJA

viimane-soov

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s