Arvustus: “Horrorstör”

Tutvustus: Orski mööblipoes Clevelandis Ohios toimub midagi veidrat. Töötajad avastavad igal hommikul purunenud Kjërringi raamaturiiuleid, kildudeks kukkunud Glansi veeklaase ja katkiseid Liripipi garderoobikappe. Müüginumbrid on vähenenud, turvakaamerad ei paljasta midagi ja poe juhtkond on paanikas.

Et mõistatusse selgust tuua, nõustuvad kolm töötajat tegema öise, üheksatunnise lisavahetuse. Pilkases öös patrullivad nad tühjal NÄIDISTESAALI korrusel, uurivad veidraid nähtusi ja helisid ning satuvad peale õudustele, mis eiravad igasuguseid loogikareegleid.

See on traditsiooniline kummitava maja lugu, mis toimub läbinisti kaasaegses tegevuspaigas. Horrorstör on kujundatud nii, et see säilitaks oma läike ja iseloomuliku välimuse ka pärast eluaegset kasutamist. Meeldiv proportsioon, mõnusad lakaga kaaned ja pehmekaaneline köide – Horrorstör toob sinuni vajaliku psühholoogilise terrori, ja seda pakendis, mida sa väärid

Horrorstör on segu väljamõeldisest, õudusest ja paroodiast. Ükski mööblitootja ega valmistaja ei ole raamatu sisu sponsoreerinud, sellega otseselt seotud olnud ega seda heaks kiitnud. Siinse loo tegelased ja sündmused on väljamõeldud. Kogu mööbel ja kaup, mis selles teoses figureerib, on raamatu autori palavikulise kujutlusvõime vili.

Vaadates seda raamatut riiulis, siis see jääb silma teistsuguse kujundusega. Esikaanel on ilusasti sätitud mööbel ja dekoratsioonid. Kui aga seina peal olevaid pilte vaatad lähemalt (mis esimese asjana silma mulle igastahes ei hakanud), siis tekitavad need parajalt kõhedust. Viska pilk siis tagakaanele ja see mööblipoele omane “näidistuba”  on muudetud õudustetoaks. See raamat eristub kohe teistest raamatutest tänu omapärasele väljanägemisele. Aga nagu ikka öeldake: “Ära hinda raamatut kaane järgi”

Horrorstöris toimuv tegevust vaadeldakse peategelase, Amy, silme läbi. Võiks teda kirjeldada inimesena, kes ei ole oma eluga rahul, soovib muutusi oma ellu ja ta nagu “kumaks” negatiivset energiat. Ei teagi, milles asi, aga minul mingit erilist sümpaatiat ei tekkinud peategelase suhtes. Siiski esines tegelaskujusid, kes suutsid sümpaatiat tekitada.

Kuigi raamatu sisu peaks tutvustuse järgi ka paroodiat sisaldama, siis seda niipalju ei kohta, kui alguses arvata võis. Loomulikult seal leidub ka muigama ajavaid kohti. Iga peatüki alguses on pilt mingist kindlast mööblist ja selle kirjeldus on juures. Mida kõhedamaks jutt läheb iga peatükiga, seda omapärasemaks muutuvad ka esitletud mööblitükid/tooted (kui neid üldse saab nii nimetada).

Teoses parodeeritakse ka suurkorporatsioonide poolset töötajate motiveerimise meetodeid. See on selline asi, mis läheb mõndadele inimestele peale ja nad tõesti usuvad sellesse, aga leidub ka inimesi, keda see rohkem tüütab. Kõigile ei saagi ju meeldida. Minu arust hullem, kui sellist motiveerimist üldse ei ole, aga samas ei saa seda kellelegi peale suruda.

Üleüldiselt võiks öelda, et kes soovib õudusjuttu lugeda, siis võib selle raamatu kätte võtta. Aga kui ei oleks selles raamatu kujundus ja peatükkide alguses olevaid toodete tutvustusi, siis see raamat väga palju ei erine teistest kummitusjuttudest.

9789949554188.jpg

(Pilt võetud Apollo kodulehelt)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s